Minu tehtud tööd :)

http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25122&play

http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25433&play

http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25654&play

http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25694&play

http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25807&play

http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25971&play

http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=28372&play

http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=28591&play



Kõik on siin hetkel, mida ma olen teinud, aga need lisanduvad, ma loodan :)

Kiire pilguheit aastaisse 1966 – 1978 ...

Mu isa oli üks parimaid õpilasi Porkuni koolis, kuna varsti Porkuni koolil toimub juubel ja paluti mõnedel kirjutada oma jutukesi, siis mu isa oli nõus seda kirjutama...

PS! Kuigi seda ei tohi vist veel kellegile näidata, tean ma, et keegi mu blogi eriti ei loe ja saan seda siia panna, et kui kusagil igavust tunnen ja loen seda!



Peatun Porkuni kooli õpiaastate meeldejäävatel seikadel, mis on jäänud mulle eredalt meelde. Tõsi on see, et palju aastaid on mööda lennanud ja paljud mälestusseigad on hämarusse vajunud...

Tulin suhteliselt hilja kaheksaaastaselt Porkuni kooli, mäletan siiamaani, et mulle avaldas väga suurt muljet Porkuni kaunis ja hoolitsetud loodus järvekeste ja saarega. Minu jaoks olid võimsad hooned – mõisahoone ja koolimaja - , kuna ma polnud tol ajal veel kokku puutunud suurekaliibriliste majadega, sest mina olin pärit Türi väikelinnast. Samuti jäi mulle meelde üks värvikas seik, kui minu kasuema pidi õmblema minu isiklikele pesudele numbreid - 3. Natuke hiljem sain aru, et igal lapsel oli oma isiklik number, mille järgi saadi pestud pesu tagasi anda...

Mina ei olnud just argade killast, kuna olin suhelnud, mänginud ja pättusi teinud paljude väikelinna kuuljate lastega, aga siiski olin esimesest koolipäevast kohutatud ja imestunud, et minu ümber siblis palju lapsi vehkivate kätega. Samuti vaatasin uste vahelt suurekasvulisi poisse ja tüdrukuid, kes ka suhtlesid omavahel kätega vehides. See oli minu esimene kokkupuude viipekeelega, niipalju kui minu mälu ei peta, õppisin kolme päeva pärast teiste lastega algelises viipekeeles suhtlema...

Ma ei mäleta esimesi kooliaastaid eriti hästi, need lendasid minu silme eest kiiresti läbi, aga mäletan väga hästi esimest õpetajat Vaike Thalfeldt’i, kes õpetas meid lugema, kirjutama, arvutama ja hääldama. Kui vaatan esimesi tunnistusi (kõik tunnistused on mul kodus hoolega hoitud), siis mina ei hiilanud heade hinnetega. Olin tollal paras ulakas poiss...

Meelde tuleb üks huvitav seik. Meie poiste magamistoad asusid saali parempoolsetes tubades, poisid mürasid ja pidasid padjasõda. Tolleaegne direktor Viktor Kuriks elas perega lossi parempoolses tiivas, siis meie ei osanud arvatagi, et müra võis kosta sinna... Tollal meie kartsime ja tundsime aukartust direktori ees, kelle kuju välistas rääkimise või vasturääkimise... Direktor pani meid – kõiki poisse - vestibüüli nurka. Meie värisesime kui haavalehed, kuid meie ei andnud millegipärast kaaslasi välja. Tunniajaline nurgas seismine murdis mõningaid poisse ja need läksid süü üles tunnistama, mille järel lasti meid magama...

1970. aastal neljandas klassis õppides haigestusin raskelt luutuberkuloosi, mis tabas minu vasakut puusa, ei saanud valust liigutada jalga. Siis pandi mind voodirežiimi. Ühel ööl tahtsin minna tualetti, mis asus tollal lossi vasakpoolses tiivas, kuid mina ei saanud liikuda, roomasin läbi poiste magamistubade saali, kus mind tabas üllatus – direktor Kuriks oli minu ees hommikumantlis. Ta võttis minu sülle ja viis tualetti ning pärast tagasi voodisse. Siis mõistsin, et direktor Kuriks oli väga erakordne ja inimlik inimene.

Kui tagasi vaadata hilisemaisse kooliaastaisse, siis paljud õpetajad olid väga markantsed isiksused, kes püüdsid meile õppematerjale värvikalt ja kujundlikult õpetada niipalju kui nõukogude aja olud võimaldasid.

Direktor Viktor Kuriks õpetas kooli juhtimise kõrvalt ka meile geograafiat. Maateaduse õppimine oli iseenesest natuke igav, pidime õppima erinevate maade nimesid, jõgesid-järvesid-meresid, mäestikke, kliimat, loomastikke jne. Mis oli tema tundide juures kõige põnevam - ta tõi peaaegu igaks tunniks teemakohaseid välismaiseid värvilisi pildialbumeid, mida oli meil õpilastel väga põnev vaadata ja uurida. Kuuldavasti kulutas ta oma sissetulekutest abikaasa vastuseisust hoolimata suure summa välismaistele pildialbumitele...

Samuti on mulle jäänud unustamatud ajalootunnid, mida andis ajalooõpetaja Tiiu Jesse. Ta tassis samuti rikkalikult illustreeritud raamatuid ja teoseid tundidesse.
Niipalju kui olin oma mäletamise mööda umbes 15 või 16 aastane, tuli meie kooli Kaljo Pilt direktoriks. Uus direktor alustas koolis ulatuslikke remonttöid. Meelde jäid uus spordiväljak ja mänguväljakud... Samas õpetas ta ka meile füüsikat.

Mulle hakkas matemaatika oma eheduses ja loogilisuses meeldima, kui tuli meie kooli uus matemaatikaõpetaja Tarmo Karon. Ja praegugi õpetan üheksandat aastat matemaatikat ja füüsikat Tallinna Heleni Koolis. Usun siiralt, et olen häid mõjutusi saanud õpetajatelt Pilt-ist ja Karon-ist.

Samuti ei saagi ümber ega üle minu klassijuhataja ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Luise Tamm-est, kes nägi meiega väga palju vaeva... Usun, et minu klassikaaslased on minu väitega nõus, kui õpetaja Tamm püüdis minu kaaslasi panna eesti keelt ja kirjandust armastama. Minule ei olnud tol ajal selline mure võõras. Mina olin suur raamatukoi, ahmisin kirglikult kõike... Olen tagantjärele tänulik õpetaja Tamme kannatlikkuse eest, et ta ei pannud pahaks, et mina rääkisin kaaslaste eest vahetpidamata...

Sport oli meie kooli õpilaste hulgas suure au sees. Mäletan siiamaani, et kehalise kasvatuse tundidel oli suur tamp peal. Praegu mõistame, et peame õpetajatele Tiiu-Reet Künnapas-ele ja Ain Aas-ale tänulikud olema, et oleme tänagi kohusetundlikud, vastupidavad ja mis peamine – oleme hea tervise juures ja suudame tööd rügada...



Kultuuri- ja kasvatustöö oli Porkuni Koolis hästi korraldatud. Minule usaldati mitmeteks aastateks kuni kooli lõpetamiseni õpilaste omavalitsuse juhtimine, samuti ei saa mainimata jätta, et samas olin ka õpilaste komsomoli sekretär.
Meelde jäid isetegevused „Tuhkatriinu“ ja „Punamütsike“, kus mängisin vastavalt printsi ja hunti. Õpilastele ja loodetavasti paljudele õpetajatele meeldisid õpilasaktiivi organiseeritud üritused nagu näiteks naistepäevad, meestepäevad, kadri- ja mardisandid, nääripeod, ... Meenutan neid aastaid tänutundega, sealt sain väga tugeva elukooli... Suure tänud kooli tollasele juhtkonnale!

Olgugi kuidas nende aastatega oli, kui mina jätsin kedagi mainimata, tegelikult on kõik inimesed minu südames kindlas kohas. Porkuni Kool oli ja on minu mälestustes väga kallis, sest sinna läksid minu parimad aastad murede ja rõõmudega...

Tiit Papp
21.11.2009

Tahaks olla vaid Sinuga ja Su lähedal.
Tahaks olla Su embuses ja emmata Sind.
Tahaks panna oma pea su sülle, et vaikides teineteisele otsa vaadata.
Tahaks unustada hetkeks kõik muu ja olla vaid teineteisele.
(K.Piiper)

rootsi trip. 18 - 25. 10 . 09 - unustamatu!

Rootsisse sõitsin põhimõtteliselt esimest korda elus, naudides kõige kallima sõbranna seltsi, pakkus see reis minule väga palju, muutes mind paremaks inimeseks. ma loodan!


Jely, sinule jään eluks ajaks väga tänulikuks! Sinuga koos reisimine on üks minu parimaid ja lõbusamaid tegevusi! Naudin iga hetk sinu seltsis olemist, sinuga koos naerda, sinuga nalja teha, sinuga uusi kohti avastada. Parim reisikaaslane! Armastan sind, kallis sõbranna!

Arash, sind ma ei suuda unustada, isegi kui vanaks jään. Tänu sinule muutsin "vist" oma mõttemaailma, oma vaateid. Tänu sinule tunnen nüüd end palju targemana, enesekindlamana. Esimene kohtumine sinuga oli väga võrratu kogemus, aitäh selle nädala eest! Kalliks oled saanud lühikese aja jooksul ja loodan,et kohtume peagi! :)


Afshin, sind küll! Nii vallatut meest ma pole elus veel kohanud, kes koguaeg naerataks ainult. Aasta aega sinuga tuttav olnud ja esimene kohtumine, vau, olid see, kes olid ka virtuaalmaailmas - võrratu isik + hooliv! :)

Ashkan - Oi, kuidas nüüd sind iseloomustada, kas rasket,samas armsat inimest või valetada endale,et olid super? Nii hea,et saime kohtuda peale 2 kuulist tutvust. Tõeline lõvi olid ja oled! No, elus kohtab ikka tõelisi lõvisid, sina oled üks neist, aga päevad möödusid ju ikkagi lõbusalt, mõnus olid ja oled :)!

Heidi ja Ari - teiega oli nii hea mõned päevi koos veeta! Naudisin teie seltsi täiesti väga ja teie seltsis sain puhata vallatutest inimestest. Jään teid igatsema ja loodan niipea veel kohtuda!

Marianne - 63 aastane naine, ma ei usuks! Nii võrratu isiksus, õpetas mule nii mõnda kui ka nõnda! Loodan,et meie teed ristuvad veel varsti!

Stochkolm on öösiti väga kaunis, tahan sinna, aga varsti! :)


Igatsedes teid,

http://www.youtube.com/watch?v=owaXDmZe7Yw/

vaikselt...

istun siin, õismäel. Naudin esimest korda siin üksindust... mõeldes kõigile. ajadele. asjadele. inimestele.

Küünal põleb siin nii vaikselt, ümberringi on vaikus, ei, mitte helid.. ma ju ei kuule, aga see vaikus, mida naudin, te ei mõistaks seda... seda ma tean.

Te ei näe mu sisse, minu sisemist maailma! ajad on muutunud, mina olen muutunud. teie olete muutunud või on ainult minu mõttemaailm muutunud? tunnen end vanemana, kui 21. miks? ma ei oska leida vastust... kas mõtlemine on mõjutanud minu kohtumised vanemate inimestega? Või olen ma lihtsalt muutunud? Tahan seda, mida keegi mulle võimaldada ei suuda... see on sõnult seletamatult raske... tahan ainult armastust, hoolivust, mõistmist, sallivust - seda kõike pole mitte kellegil, ei isegi minul.

Naudides küünla lõhna, sulan ma enda sisse ja ...

Hingede päev, miks see küll omab tähtsust nüüd mu elus? kuna täna saan mõelda vaikselt neile inimestele, keda oma elus väga armastan ja kelle lähedust kõige rohkem tunnen...

See on minu vanaema, tema lähedust olen täna tundnud terve õhtu, peale seda, kui tema hauale küünla panin. Ta tõi mulle täna rahu ja rõõmu, puhkust! Vanaema, sind igatsen väga... loodan,et kunagi näen sind!

mmm...

Kui sa üritasid hüvasti jätta, ei suutnud ma sul minema lasta, püüdes tagasi hoida. Praegu märkan sinu nägu masside seas, kuid see pole kunagi mina,keda sa vaatad. Olen proovinud õnne, helistades ööd ja päevad, jäädes kinni, sest kõik sa viskasid tuulde. Ma hoiaksin oma hinge kinni ja kõnniksin sinu pärast läbi tule. Ma andsin endast parima, aga kõik mu kirjad seda ei anna. Ma tahan sulle öelda,et minu armastus on nii tõeline. Sa oled minust kinni hoidnud. Mida ma küll mõtlesin? Olen alustanud põhja vajumist. Öelnud sulle ikka ja jälle, ma eksisin. Tuhandest erinevatest viisidest suutsin öelda vabandust ja igal teisel päeval üritan midagi uut. Ma olin kirjutanud selle veres, kui mõtlesin sinu võimalustele/muutustele, aga sinu jaoks polnud see piisav. Mäletad, kuidas me koos naersime, öeldes, et võiksime olla nii terve igaviku. Ma tean,et palju juhtunud on, kallis. Miks sa tegid mulle nii haiget? Mäletad, kuidas püsisime üleval, unistades kõikidest asjadest, millesse uskusime. Ma tean, et liiga palju on juhtunud,kallis. Ja igapäev mõtlen, miks sa lasid sel nii minna...

Tundmatult autorilt...

Tell me, why...

As you tried to say goodbye, I wouldn't let you, kept holding it back. Now i see your face in the crowds, but it's never really me that you're looking at.
I've tried my luch, calling night and day, and now I'm stuck, cause everything you throw away. I'd hold my breath and walk fire for you. I've tried my best, but all my letters will not do. I want to tell you, my love is so true. You've got me holding on. What was I thinking? I've started sinking. Told you time and time again, I was wrong. A hundred different ways I could say I am sorry and every other day I try something new. I'd write it out blood if I thought you'd change but, it's not enought for you. Remember, how we laughed together, said we'd be like this forever. I know so much has happened baby. Why did you hurt me so? Remember how we stayed up dreaming of all the things that we believed in. I know too much has happened baby. And everyday I wonder why u let it go.

Teisel lehel on eesti keelne :)

Elis ja Ragnar Hoff... 05.09.09 (W)

Ragnar Hoff 24.05.1983 ja Elis Hoff 03.02.1985 - 05.09.09



Laine laine järel randa kandub..
seal siis jõuetuna liiva vaob..
nagu lubadus mis kergelt antud..
nagu tõotus - petlik mis kaob...

Kostab sosin üle vaikse mere,
suurel kivi käsi hoiab kätt..
On see kohtumise rõõmus tere?
On see nukker hüvastijätt?

Igas hetkes peitub head ja halba..
seal kus lõppeb, seal ka algab tee..
meri kustutab kord jäljed kaldalt,
aga hinges püsivad need...

http://www.youtube.com/watch?v=lUXBbwzVHHg!

Andsite elu kõige kauneimad tõotused ja täitsite neid koos! Puhake rahus, sügavad kaastunned omakestele, lähedastele ja sõpradele!

Raamat osa Minust ja Temast !

Imeliseim sõbranna! Igaveseks!

Silmadest väljub isik...

Silmadest väljub isik, tema mõttestiil, peidetu ja maetu, õnn ja õnnetus, rahu ja meeleheide, armastus ja viha, hingesuurus ja väiklus, tarkus ja rumalus, rikkus ja tühjus, keskpärasuse hallus ja südame-avaruse ilu. On silmi, mida tahaks uuesti näha ja silmi, mida ei suuda vaadata. On hurmavaid silmi, milles peegeldub valgus, naer ja rõõm. Aga on ka selliseid, mille pilk paneb nutma, kaasa tundma, osa saama. Silmades on elulugu, silmad on hingeteatmik, isiksuse sõnadeta infoväljund, hinge suhtluslävi, südame kood. Mina aga lasin ennast petta. Ma ei tahtnud tunnistada endale Sinu silmades peituvat pettust. Ma petsin ennast ning kaotasin tüki enda olemusest. Tänu sellele aga õppisin ma midagi uut. Ma õppisin, kuidas leida silmades olevat pettust...

Igatsedes Sind...

Vanaema, vahel ma igatsen Sind nii väga - sinu soojust, sinu hellust, sinu armastust, sinu õpetussõnu. Ma tean,et Sa olid vahel kuri, vahel paha, aga ikkagi, kes mind ikka hoidis, kui ma nii pisikene olin, kes mulle koguaeg musisid andis. Tean,et olin vahel halb Sinu jaoks... aga sa ikka armastasid mind, tingimuseta! Sa võtsid mind nii, nagu ma olin! Igatsus Sinu vastu on väga väga suur! Ma tean,et Sa valvad seal üleval mind! Vahel isegi tunnetan Sinu kohal olemist! Sa oled ja jääd igavesti maailma parimaks VANAEMAKS! Sul, minu Kallil, on varsti Sünnipäev - Sa oleksid saanud 84 aastaseks, 14.juunil! (L)

Armastan Sind alati, Vanaema!

Tema, kes pani mu mõistma....

See sõprus, mis oli meie vahel, oli nii üürike, aga nende nädalate jooksul, mida ma temalt õppisin - oli kulda väärt! Tema õpetussõnad, tema siirus, tema hoolivus - kõik, mida ta selle üürikese aja jooksul mulle pakkuda suutis, ta suutis kõike! Olen tänulik Temale, et Ta suutis mind panna mõistma, mis on tõelise sõpruse aluseks, millel see rajaneb. Ta oli see ingel, kes minule vahepeal toeks tuli ja nüüd tundis vast, et saan ise hakkama. Tänu Temale, olen ma praegu tugevam inimene. Aitäh Sulle nende päevade eest!

Horisondil paistab 8 tuulegeneraatorit. Päikese peegeldus merepinnalt maalib pimeda loori silmele ja rohelised männid lisavad ilusa kontrasti kahvatukollastele toonidele. Seal on võimatu juurutada end paigale. Pidevalt tunned midagi jalataldu kõditamas ja kuumadel suvepäevadel on säärasel pinnasel pea võimatu lesida. Ent kui sätid end istuma kulunud valge värviga puidust pingile, tungib su ninasõõremetesse õrn adrulõhn. Päikeseloojangul imetlen ma tühjust ja kiikan horisondist kaugele. Ma pole üksi enam ja kuulen kauguses purjakil soome turiste. Ometi peitub ka selles oma võlu. Ei. Merekohinat sa ei kuule. Ta on hilistundidel alati ühtemoodi tasane ja vaikne. Selle koha juures paelub mind kõik – tema hääletu muusika, pinnase pehmus ja lehtede rütmiline dünaamilisus. // Jutuke on võetud mu õe blogist, kuna see jutuke vastab tõele! Minu armastatuim koht! //

12.05.1942 - 17.05.2009

Mälestust sa hella pälvid, pälvid austust ja sõnu häid. Mälestuste kauneid jälgi meile hinge Sinust jäi. Püüded üllad, mõtterikkad tegid sa teiste heaks. Sinu töö - see kuulsusrikkalt elab kaua, pika ea.



Kallis Hilja,
Me armastame Sind igavesti!