PS! Kuigi seda ei tohi vist veel kellegile näidata, tean ma, et keegi mu blogi eriti ei loe ja saan seda siia panna, et kui kusagil igavust tunnen ja loen seda!
Peatun Porkuni kooli õpiaastate meeldejäävatel seikadel, mis on jäänud mulle eredalt meelde. Tõsi on see, et palju aastaid on mööda lennanud ja paljud mälestusseigad on hämarusse vajunud...
Tulin suhteliselt hilja kaheksaaastaselt Porkuni kooli, mäletan siiamaani, et mulle avaldas väga suurt muljet Porkuni kaunis ja hoolitsetud loodus järvekeste ja saarega. Minu jaoks olid võimsad hooned – mõisahoone ja koolimaja - , kuna ma polnud tol ajal veel kokku puutunud suurekaliibriliste majadega, sest mina olin pärit Türi väikelinnast. Samuti jäi mulle meelde üks värvikas seik, kui minu kasuema pidi õmblema minu isiklikele pesudele numbreid - 3. Natuke hiljem sain aru, et igal lapsel oli oma isiklik number, mille järgi saadi pestud pesu tagasi anda...
Mina ei olnud just argade killast, kuna olin suhelnud, mänginud ja pättusi teinud paljude väikelinna kuuljate lastega, aga siiski olin esimesest koolipäevast kohutatud ja imestunud, et minu ümber siblis palju lapsi vehkivate kätega. Samuti vaatasin uste vahelt suurekasvulisi poisse ja tüdrukuid, kes ka suhtlesid omavahel kätega vehides. See oli minu esimene kokkupuude viipekeelega, niipalju kui minu mälu ei peta, õppisin kolme päeva pärast teiste lastega algelises viipekeeles suhtlema...
Ma ei mäleta esimesi kooliaastaid eriti hästi, need lendasid minu silme eest kiiresti läbi, aga mäletan väga hästi esimest õpetajat Vaike Thalfeldt’i, kes õpetas meid lugema, kirjutama, arvutama ja hääldama. Kui vaatan esimesi tunnistusi (kõik tunnistused on mul kodus hoolega hoitud), siis mina ei hiilanud heade hinnetega. Olin tollal paras ulakas poiss...
Meelde tuleb üks huvitav seik. Meie poiste magamistoad asusid saali parempoolsetes tubades, poisid mürasid ja pidasid padjasõda. Tolleaegne direktor Viktor Kuriks elas perega lossi parempoolses tiivas, siis meie ei osanud arvatagi, et müra võis kosta sinna... Tollal meie kartsime ja tundsime aukartust direktori ees, kelle kuju välistas rääkimise või vasturääkimise... Direktor pani meid – kõiki poisse - vestibüüli nurka. Meie värisesime kui haavalehed, kuid meie ei andnud millegipärast kaaslasi välja. Tunniajaline nurgas seismine murdis mõningaid poisse ja need läksid süü üles tunnistama, mille järel lasti meid magama...
1970. aastal neljandas klassis õppides haigestusin raskelt luutuberkuloosi, mis tabas minu vasakut puusa, ei saanud valust liigutada jalga. Siis pandi mind voodirežiimi. Ühel ööl tahtsin minna tualetti, mis asus tollal lossi vasakpoolses tiivas, kuid mina ei saanud liikuda, roomasin läbi poiste magamistubade saali, kus mind tabas üllatus – direktor Kuriks oli minu ees hommikumantlis. Ta võttis minu sülle ja viis tualetti ning pärast tagasi voodisse. Siis mõistsin, et direktor Kuriks oli väga erakordne ja inimlik inimene.
Kui tagasi vaadata hilisemaisse kooliaastaisse, siis paljud õpetajad olid väga markantsed isiksused, kes püüdsid meile õppematerjale värvikalt ja kujundlikult õpetada niipalju kui nõukogude aja olud võimaldasid.
Direktor Viktor Kuriks õpetas kooli juhtimise kõrvalt ka meile geograafiat. Maateaduse õppimine oli iseenesest natuke igav, pidime õppima erinevate maade nimesid, jõgesid-järvesid-meresid, mäestikke, kliimat, loomastikke jne. Mis oli tema tundide juures kõige põnevam - ta tõi peaaegu igaks tunniks teemakohaseid välismaiseid värvilisi pildialbumeid, mida oli meil õpilastel väga põnev vaadata ja uurida. Kuuldavasti kulutas ta oma sissetulekutest abikaasa vastuseisust hoolimata suure summa välismaistele pildialbumitele...
Samuti on mulle jäänud unustamatud ajalootunnid, mida andis ajalooõpetaja Tiiu Jesse. Ta tassis samuti rikkalikult illustreeritud raamatuid ja teoseid tundidesse.
Niipalju kui olin oma mäletamise mööda umbes 15 või 16 aastane, tuli meie kooli Kaljo Pilt direktoriks. Uus direktor alustas koolis ulatuslikke remonttöid. Meelde jäid uus spordiväljak ja mänguväljakud... Samas õpetas ta ka meile füüsikat.
Mulle hakkas matemaatika oma eheduses ja loogilisuses meeldima, kui tuli meie kooli uus matemaatikaõpetaja Tarmo Karon. Ja praegugi õpetan üheksandat aastat matemaatikat ja füüsikat Tallinna Heleni Koolis. Usun siiralt, et olen häid mõjutusi saanud õpetajatelt Pilt-ist ja Karon-ist.
Samuti ei saagi ümber ega üle minu klassijuhataja ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Luise Tamm-est, kes nägi meiega väga palju vaeva... Usun, et minu klassikaaslased on minu väitega nõus, kui õpetaja Tamm püüdis minu kaaslasi panna eesti keelt ja kirjandust armastama. Minule ei olnud tol ajal selline mure võõras. Mina olin suur raamatukoi, ahmisin kirglikult kõike... Olen tagantjärele tänulik õpetaja Tamme kannatlikkuse eest, et ta ei pannud pahaks, et mina rääkisin kaaslaste eest vahetpidamata...
Sport oli meie kooli õpilaste hulgas suure au sees. Mäletan siiamaani, et kehalise kasvatuse tundidel oli suur tamp peal. Praegu mõistame, et peame õpetajatele Tiiu-Reet Künnapas-ele ja Ain Aas-ale tänulikud olema, et oleme tänagi kohusetundlikud, vastupidavad ja mis peamine – oleme hea tervise juures ja suudame tööd rügada...
Kultuuri- ja kasvatustöö oli Porkuni Koolis hästi korraldatud. Minule usaldati mitmeteks aastateks kuni kooli lõpetamiseni õpilaste omavalitsuse juhtimine, samuti ei saa mainimata jätta, et samas olin ka õpilaste komsomoli sekretär.
Meelde jäid isetegevused „Tuhkatriinu“ ja „Punamütsike“, kus mängisin vastavalt printsi ja hunti. Õpilastele ja loodetavasti paljudele õpetajatele meeldisid õpilasaktiivi organiseeritud üritused nagu näiteks naistepäevad, meestepäevad, kadri- ja mardisandid, nääripeod, ... Meenutan neid aastaid tänutundega, sealt sain väga tugeva elukooli... Suure tänud kooli tollasele juhtkonnale!
Olgugi kuidas nende aastatega oli, kui mina jätsin kedagi mainimata, tegelikult on kõik inimesed minu südames kindlas kohas. Porkuni Kool oli ja on minu mälestustes väga kallis, sest sinna läksid minu parimad aastad murede ja rõõmudega...
Tiit Papp
21.11.2009
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar