esmaspäev, 29. august 2011

.... ma pean siinkohal...


... rääkima, kui õnnelik ma tõesti olen samuti! Mul on maailma parim uus mees, kellega olen juba pea 7 kuud koos olnud! Ja tema on muutnud mind maailma õnnelikumaks inimeseks! Ma armastan sind, Arles Paks!



Täna on möödunud minu 5's elumuutvast päevast...

Olgu siin sõnad, mida ma tahaks öelda - ma tahaks praegu kõike välja öelda, et iga inimene, kellele ma olen haiget teinud või midagi valesti öelnud, andke seda mulle südamest andeks, kuna täna õhtul, vaikselt iseendaga olen aru saanud, et kui väärtuslik on elu tegelikult... täna lugesin üht vana kirja ühelt vanalt sõbralt,seal oli kirjas - tead kallis sõber, tunnista oma vigu ja sulle andestatakse! Siinkohal ma tahaks öelda - et ma vabandan kõige eest ja ees on tulemas minu tõeline uus elu, mida ma üritan ka läbi lüüa selles ja edu poole pürgida!

----- Teie Sirle ------

reede, 15. juuli 2011

....tõepoolest

Elu läheb edasi. Me kujundame suuresti selle ise. Näiteks inimesed, kes meie kõrvale on jäänud, on just need, kelle jaoks oleme me viitsinud alati aega leida. Mitte rasketel hetkedel ainuüksi. Kuigi me kiidame taevani kõik, kes raskustes meid läbi veavad, osutame suuremat tänu siiski nendele, kes on meiega igapäevaselt. Mõtlen selle all inimesi, kes ei esine näiteks minu elus kuurvarjutusena. Ja kes kasvõi tunnevad süütut huvi teada saada, kuidas mul läinud on. Tänapäeva tehnoloogia on piisavalt arenenud ja üsnagi soodne, et saata kasvõi üksainus sõnum. Kiired ajad on vahel küll takistuseks aga kes tahab see leiab aega. Ma ei pane pahaks kui ma pole teist kuulnud üle paari kuu, aga ma ei soovi ka vabandusi. 1) neid pole tõesti vaja, kui te nüüd selle üle järele mõtlete 2) Te ei pidanud tegema minu pärast midagi sellist, mida te ju ei soovinud. Seega te talitlesite õigesti ja kõik on läbinisti aus.
Ei tasuks halvaga mälestada neid, kes nüüdseks on lahkunud - ju siis ei pidanud elu teed koguaeg paralleerselt jooksma. Ja kui mõelda selle üle, kas suhetes on võimalik üldse süüdistada ainult ühte osapoolt? Tegelikult mitte, jällegi toon esile selle, et meil on lausa üüratu võime kujundada olukorrad endile sobivaks.
Võtame asju täpselt nii nagu nad on. Ei ole vaja lisada tiitleid inimestele ja nimetada neid igasuguste nimedega. Nad on kaaslased ja igaüks teab ise just kõige paremini, kui lähedane keegi on. Oodata ei saa kelleltki midagi. Me oleme erinevad ja kui keegi ei räägi oma raskest päevast nii palju kui sina räägid, või ei rõõmusta kui su lemmiktegelane mingist filmist lõpetas oma eluarmastusega, ei tähenda, et te ei sobi kohe üldse ja too on mõistmatu sinu suhtes. Ta on lihtsalt teistmoodi, ehk sellega ongi inimestel kõige raskem leppida? Selle asemel, et kompromisse luua, leiame me pahandada ISEENESESTMÕISTETAVATE erinevuste peale. Tundeid ei anna valida, kahjuks tõesti mitte. Me tajume, et oleme hetkedes kinni, mis kord lausa muinasjutulistena eksisteerisid. Me oleme kinni sõnades, lubadustes, unistustes, mis on ehk tänaseks aegunud. Aga, et seda endale tunnistada? Ei. Kuigi me oleme võimelised tajuma kõike seda, mis on reaalne, ripume me vahel möödunud hetkede küljes liiga tugevasti. Me võiksime proovida lennata, selle asemel, et rippuda ja oodata, kuhu me ükspäev võime sattuda.
Elu on pahatihti hallides toonides, vägagi harva esineb seda must-valgena. Üks mees ütles kord, et me ei õpi mitte kunagi asju tundma päris täpselt nagu nad on, sest koostisosi võib nähtusel, inimesel, esemel palju olla ja nende tükikeste tundmaõppimine on praktiliselt võimatu. Igaks asjaks on teatud aeg, seda pole meile öeldud ega mitte kuhugile ette kirjutatud. Elu liigub ja vahel kulub liiga palju aega asjadele, millele ei tohiks tähelepanu pöörata ja vahel kiirustame me asjadega, mille puhul tuleks rahulikult asja seedida. Me ei teagi kuidas kõik olema peab. Me teame vaid seda, mis meile kõige parem on peale pikki kaalutlusi ja see on AINUS asi, mida ainuüksi meil on õigus kontrollida, suunata ja määrata.

reede, 7. jaanuar 2011

Uus aasta - new year?

Uus aasta - uued lubadused, uued lootused, uued unistuste täitumised?

Nii, mida ma küll lubama peaksin - kõike nii öelda lubada ei saa küll, aga jah, nii palju ma üritan sel aastal ära teha, kui ma suudan :) aga jah, uued unistuste täitumised - need jäävad minu enda teada, kui ma siia kirjutan ja siis kõik näevad ju:) Aga jah, uute lootuste seas - ma loodan,et sellel aastal austatakse kurte rohkem ja et kõik kokkuhoidvad oleksid :) Ma tahaks siia nii palju kirjutada,aga ma ei oska hetkel oma emotsioone välja lasta... ma olen ... kinni. Mul on kahju paljudest inimestest, mul on kõigest kahju. Ja ma loodan, et uue aasta algusega tulevad uued asjad, uued lootused ja uued võimalused. Minu jaoks algas uus aasta vahvalt, aga jah, ikka pidi õnnetus juhtuma... aga päris hea mälestus euro tulekust, millega ma pole üldse rahul - hinnatõusud. Elu ei olegi ikkagi kergest killast - tuleb perfektse elu poole pöörduda ise... teha kõike, et sul hea oleks. Ma loodan,et mul sel aastal läheb hästi... kõik lihtsalt võiks laabuda... töö otsingud võiksid paremad olla! Aga jah, seniks... tõepoolest ma ei oska emotsioone väljendada... Ma ei tea!

Pehmeid patju teile,

PS! ILUSAT UUT AASTAT JA OLGU TEIL SELLEL AASTAL ROHKEM ÕNNE JA RÕÕMU JA TÄIS LOOTUST! :))

Kallistades,
Teie Pisi :)