vaikselt...

istun siin, õismäel. Naudin esimest korda siin üksindust... mõeldes kõigile. ajadele. asjadele. inimestele.

Küünal põleb siin nii vaikselt, ümberringi on vaikus, ei, mitte helid.. ma ju ei kuule, aga see vaikus, mida naudin, te ei mõistaks seda... seda ma tean.

Te ei näe mu sisse, minu sisemist maailma! ajad on muutunud, mina olen muutunud. teie olete muutunud või on ainult minu mõttemaailm muutunud? tunnen end vanemana, kui 21. miks? ma ei oska leida vastust... kas mõtlemine on mõjutanud minu kohtumised vanemate inimestega? Või olen ma lihtsalt muutunud? Tahan seda, mida keegi mulle võimaldada ei suuda... see on sõnult seletamatult raske... tahan ainult armastust, hoolivust, mõistmist, sallivust - seda kõike pole mitte kellegil, ei isegi minul.

Naudides küünla lõhna, sulan ma enda sisse ja ...

Hingede päev, miks see küll omab tähtsust nüüd mu elus? kuna täna saan mõelda vaikselt neile inimestele, keda oma elus väga armastan ja kelle lähedust kõige rohkem tunnen...

See on minu vanaema, tema lähedust olen täna tundnud terve õhtu, peale seda, kui tema hauale küünla panin. Ta tõi mulle täna rahu ja rõõmu, puhkust! Vanaema, sind igatsen väga... loodan,et kunagi näen sind!