Elu läheb edasi. Me kujundame suuresti selle ise. Näiteks inimesed, kes meie kõrvale on jäänud, on just need, kelle jaoks oleme me viitsinud alati aega leida. Mitte rasketel hetkedel ainuüksi. Kuigi me kiidame taevani kõik, kes raskustes meid läbi veavad, osutame suuremat tänu siiski nendele, kes on meiega igapäevaselt. Mõtlen selle all inimesi, kes ei esine näiteks minu elus kuurvarjutusena. Ja kes kasvõi tunnevad süütut huvi teada saada, kuidas mul läinud on. Tänapäeva tehnoloogia on piisavalt arenenud ja üsnagi soodne, et saata kasvõi üksainus sõnum. Kiired ajad on vahel küll takistuseks aga kes tahab see leiab aega. Ma ei pane pahaks kui ma pole teist kuulnud üle paari kuu, aga ma ei soovi ka vabandusi. 1) neid pole tõesti vaja, kui te nüüd selle üle järele mõtlete 2) Te ei pidanud tegema minu pärast midagi sellist, mida te ju ei soovinud. Seega te talitlesite õigesti ja kõik on läbinisti aus.
Ei tasuks halvaga mälestada neid, kes nüüdseks on lahkunud - ju siis ei pidanud elu teed koguaeg paralleerselt jooksma. Ja kui mõelda selle üle, kas suhetes on võimalik üldse süüdistada ainult ühte osapoolt? Tegelikult mitte, jällegi toon esile selle, et meil on lausa üüratu võime kujundada olukorrad endile sobivaks.
Võtame asju täpselt nii nagu nad on. Ei ole vaja lisada tiitleid inimestele ja nimetada neid igasuguste nimedega. Nad on kaaslased ja igaüks teab ise just kõige paremini, kui lähedane keegi on. Oodata ei saa kelleltki midagi. Me oleme erinevad ja kui keegi ei räägi oma raskest päevast nii palju kui sina räägid, või ei rõõmusta kui su lemmiktegelane mingist filmist lõpetas oma eluarmastusega, ei tähenda, et te ei sobi kohe üldse ja too on mõistmatu sinu suhtes. Ta on lihtsalt teistmoodi, ehk sellega ongi inimestel kõige raskem leppida? Selle asemel, et kompromisse luua, leiame me pahandada ISEENESESTMÕISTETAVATE erinevuste peale. Tundeid ei anna valida, kahjuks tõesti mitte. Me tajume, et oleme hetkedes kinni, mis kord lausa muinasjutulistena eksisteerisid. Me oleme kinni sõnades, lubadustes, unistustes, mis on ehk tänaseks aegunud. Aga, et seda endale tunnistada? Ei. Kuigi me oleme võimelised tajuma kõike seda, mis on reaalne, ripume me vahel möödunud hetkede küljes liiga tugevasti. Me võiksime proovida lennata, selle asemel, et rippuda ja oodata, kuhu me ükspäev võime sattuda.
Elu on pahatihti hallides toonides, vägagi harva esineb seda must-valgena. Üks mees ütles kord, et me ei õpi mitte kunagi asju tundma päris täpselt nagu nad on, sest koostisosi võib nähtusel, inimesel, esemel palju olla ja nende tükikeste tundmaõppimine on praktiliselt võimatu. Igaks asjaks on teatud aeg, seda pole meile öeldud ega mitte kuhugile ette kirjutatud. Elu liigub ja vahel kulub liiga palju aega asjadele, millele ei tohiks tähelepanu pöörata ja vahel kiirustame me asjadega, mille puhul tuleks rahulikult asja seedida. Me ei teagi kuidas kõik olema peab. Me teame vaid seda, mis meile kõige parem on peale pikki kaalutlusi ja see on AINUS asi, mida ainuüksi meil on õigus kontrollida, suunata ja määrata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar