Raamat osa Minust ja Temast !

Imeliseim sõbranna! Igaveseks!

Silmadest väljub isik...

Silmadest väljub isik, tema mõttestiil, peidetu ja maetu, õnn ja õnnetus, rahu ja meeleheide, armastus ja viha, hingesuurus ja väiklus, tarkus ja rumalus, rikkus ja tühjus, keskpärasuse hallus ja südame-avaruse ilu. On silmi, mida tahaks uuesti näha ja silmi, mida ei suuda vaadata. On hurmavaid silmi, milles peegeldub valgus, naer ja rõõm. Aga on ka selliseid, mille pilk paneb nutma, kaasa tundma, osa saama. Silmades on elulugu, silmad on hingeteatmik, isiksuse sõnadeta infoväljund, hinge suhtluslävi, südame kood. Mina aga lasin ennast petta. Ma ei tahtnud tunnistada endale Sinu silmades peituvat pettust. Ma petsin ennast ning kaotasin tüki enda olemusest. Tänu sellele aga õppisin ma midagi uut. Ma õppisin, kuidas leida silmades olevat pettust...

Igatsedes Sind...

Vanaema, vahel ma igatsen Sind nii väga - sinu soojust, sinu hellust, sinu armastust, sinu õpetussõnu. Ma tean,et Sa olid vahel kuri, vahel paha, aga ikkagi, kes mind ikka hoidis, kui ma nii pisikene olin, kes mulle koguaeg musisid andis. Tean,et olin vahel halb Sinu jaoks... aga sa ikka armastasid mind, tingimuseta! Sa võtsid mind nii, nagu ma olin! Igatsus Sinu vastu on väga väga suur! Ma tean,et Sa valvad seal üleval mind! Vahel isegi tunnetan Sinu kohal olemist! Sa oled ja jääd igavesti maailma parimaks VANAEMAKS! Sul, minu Kallil, on varsti Sünnipäev - Sa oleksid saanud 84 aastaseks, 14.juunil! (L)

Armastan Sind alati, Vanaema!

Tema, kes pani mu mõistma....

See sõprus, mis oli meie vahel, oli nii üürike, aga nende nädalate jooksul, mida ma temalt õppisin - oli kulda väärt! Tema õpetussõnad, tema siirus, tema hoolivus - kõik, mida ta selle üürikese aja jooksul mulle pakkuda suutis, ta suutis kõike! Olen tänulik Temale, et Ta suutis mind panna mõistma, mis on tõelise sõpruse aluseks, millel see rajaneb. Ta oli see ingel, kes minule vahepeal toeks tuli ja nüüd tundis vast, et saan ise hakkama. Tänu Temale, olen ma praegu tugevam inimene. Aitäh Sulle nende päevade eest!

Horisondil paistab 8 tuulegeneraatorit. Päikese peegeldus merepinnalt maalib pimeda loori silmele ja rohelised männid lisavad ilusa kontrasti kahvatukollastele toonidele. Seal on võimatu juurutada end paigale. Pidevalt tunned midagi jalataldu kõditamas ja kuumadel suvepäevadel on säärasel pinnasel pea võimatu lesida. Ent kui sätid end istuma kulunud valge värviga puidust pingile, tungib su ninasõõremetesse õrn adrulõhn. Päikeseloojangul imetlen ma tühjust ja kiikan horisondist kaugele. Ma pole üksi enam ja kuulen kauguses purjakil soome turiste. Ometi peitub ka selles oma võlu. Ei. Merekohinat sa ei kuule. Ta on hilistundidel alati ühtemoodi tasane ja vaikne. Selle koha juures paelub mind kõik – tema hääletu muusika, pinnase pehmus ja lehtede rütmiline dünaamilisus. // Jutuke on võetud mu õe blogist, kuna see jutuke vastab tõele! Minu armastatuim koht! //

12.05.1942 - 17.05.2009

Mälestust sa hella pälvid, pälvid austust ja sõnu häid. Mälestuste kauneid jälgi meile hinge Sinust jäi. Püüded üllad, mõtterikkad tegid sa teiste heaks. Sinu töö - see kuulsusrikkalt elab kaua, pika ea.



Kallis Hilja,
Me armastame Sind igavesti!