Kui sa üritasid hüvasti jätta, ei suutnud ma sul minema lasta, püüdes tagasi hoida. Praegu märkan sinu nägu masside seas, kuid see pole kunagi mina,keda sa vaatad. Olen proovinud õnne, helistades ööd ja päevad, jäädes kinni, sest kõik sa viskasid tuulde. Ma hoiaksin oma hinge kinni ja kõnniksin sinu pärast läbi tule. Ma andsin endast parima, aga kõik mu kirjad seda ei anna. Ma tahan sulle öelda,et minu armastus on nii tõeline. Sa oled minust kinni hoidnud. Mida ma küll mõtlesin? Olen alustanud põhja vajumist. Öelnud sulle ikka ja jälle, ma eksisin. Tuhandest erinevatest viisidest suutsin öelda vabandust ja igal teisel päeval üritan midagi uut. Ma olin kirjutanud selle veres, kui mõtlesin sinu võimalustele/muutustele, aga sinu jaoks polnud see piisav. Mäletad, kuidas me koos naersime, öeldes, et võiksime olla nii terve igaviku. Ma tean,et palju juhtunud on, kallis. Miks sa tegid mulle nii haiget? Mäletad, kuidas püsisime üleval, unistades kõikidest asjadest, millesse uskusime. Ma tean, et liiga palju on juhtunud,kallis. Ja igapäev mõtlen, miks sa lasid sel nii minna...
Tundmatult autorilt...
