http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25122&play
http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25433&play
http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25654&play
http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25694&play
http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25807&play
http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=25971&play
http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=28372&play
http://www.uudised.err.ee/?06175811&id=28591&play
Kõik on siin hetkel, mida ma olen teinud, aga need lisanduvad, ma loodan :)
pühapäev, 29. november 2009
kolmapäev, 25. november 2009
Kiire pilguheit aastaisse 1966 – 1978 ...
Mu isa oli üks parimaid õpilasi Porkuni koolis, kuna varsti Porkuni koolil toimub juubel ja paluti mõnedel kirjutada oma jutukesi, siis mu isa oli nõus seda kirjutama...
PS! Kuigi seda ei tohi vist veel kellegile näidata, tean ma, et keegi mu blogi eriti ei loe ja saan seda siia panna, et kui kusagil igavust tunnen ja loen seda!
Peatun Porkuni kooli õpiaastate meeldejäävatel seikadel, mis on jäänud mulle eredalt meelde. Tõsi on see, et palju aastaid on mööda lennanud ja paljud mälestusseigad on hämarusse vajunud...
Tulin suhteliselt hilja kaheksaaastaselt Porkuni kooli, mäletan siiamaani, et mulle avaldas väga suurt muljet Porkuni kaunis ja hoolitsetud loodus järvekeste ja saarega. Minu jaoks olid võimsad hooned – mõisahoone ja koolimaja - , kuna ma polnud tol ajal veel kokku puutunud suurekaliibriliste majadega, sest mina olin pärit Türi väikelinnast. Samuti jäi mulle meelde üks värvikas seik, kui minu kasuema pidi õmblema minu isiklikele pesudele numbreid - 3. Natuke hiljem sain aru, et igal lapsel oli oma isiklik number, mille järgi saadi pestud pesu tagasi anda...
Mina ei olnud just argade killast, kuna olin suhelnud, mänginud ja pättusi teinud paljude väikelinna kuuljate lastega, aga siiski olin esimesest koolipäevast kohutatud ja imestunud, et minu ümber siblis palju lapsi vehkivate kätega. Samuti vaatasin uste vahelt suurekasvulisi poisse ja tüdrukuid, kes ka suhtlesid omavahel kätega vehides. See oli minu esimene kokkupuude viipekeelega, niipalju kui minu mälu ei peta, õppisin kolme päeva pärast teiste lastega algelises viipekeeles suhtlema...
Ma ei mäleta esimesi kooliaastaid eriti hästi, need lendasid minu silme eest kiiresti läbi, aga mäletan väga hästi esimest õpetajat Vaike Thalfeldt’i, kes õpetas meid lugema, kirjutama, arvutama ja hääldama. Kui vaatan esimesi tunnistusi (kõik tunnistused on mul kodus hoolega hoitud), siis mina ei hiilanud heade hinnetega. Olin tollal paras ulakas poiss...
Meelde tuleb üks huvitav seik. Meie poiste magamistoad asusid saali parempoolsetes tubades, poisid mürasid ja pidasid padjasõda. Tolleaegne direktor Viktor Kuriks elas perega lossi parempoolses tiivas, siis meie ei osanud arvatagi, et müra võis kosta sinna... Tollal meie kartsime ja tundsime aukartust direktori ees, kelle kuju välistas rääkimise või vasturääkimise... Direktor pani meid – kõiki poisse - vestibüüli nurka. Meie värisesime kui haavalehed, kuid meie ei andnud millegipärast kaaslasi välja. Tunniajaline nurgas seismine murdis mõningaid poisse ja need läksid süü üles tunnistama, mille järel lasti meid magama...
1970. aastal neljandas klassis õppides haigestusin raskelt luutuberkuloosi, mis tabas minu vasakut puusa, ei saanud valust liigutada jalga. Siis pandi mind voodirežiimi. Ühel ööl tahtsin minna tualetti, mis asus tollal lossi vasakpoolses tiivas, kuid mina ei saanud liikuda, roomasin läbi poiste magamistubade saali, kus mind tabas üllatus – direktor Kuriks oli minu ees hommikumantlis. Ta võttis minu sülle ja viis tualetti ning pärast tagasi voodisse. Siis mõistsin, et direktor Kuriks oli väga erakordne ja inimlik inimene.
Kui tagasi vaadata hilisemaisse kooliaastaisse, siis paljud õpetajad olid väga markantsed isiksused, kes püüdsid meile õppematerjale värvikalt ja kujundlikult õpetada niipalju kui nõukogude aja olud võimaldasid.
Direktor Viktor Kuriks õpetas kooli juhtimise kõrvalt ka meile geograafiat. Maateaduse õppimine oli iseenesest natuke igav, pidime õppima erinevate maade nimesid, jõgesid-järvesid-meresid, mäestikke, kliimat, loomastikke jne. Mis oli tema tundide juures kõige põnevam - ta tõi peaaegu igaks tunniks teemakohaseid välismaiseid värvilisi pildialbumeid, mida oli meil õpilastel väga põnev vaadata ja uurida. Kuuldavasti kulutas ta oma sissetulekutest abikaasa vastuseisust hoolimata suure summa välismaistele pildialbumitele...
Samuti on mulle jäänud unustamatud ajalootunnid, mida andis ajalooõpetaja Tiiu Jesse. Ta tassis samuti rikkalikult illustreeritud raamatuid ja teoseid tundidesse.
Niipalju kui olin oma mäletamise mööda umbes 15 või 16 aastane, tuli meie kooli Kaljo Pilt direktoriks. Uus direktor alustas koolis ulatuslikke remonttöid. Meelde jäid uus spordiväljak ja mänguväljakud... Samas õpetas ta ka meile füüsikat.
Mulle hakkas matemaatika oma eheduses ja loogilisuses meeldima, kui tuli meie kooli uus matemaatikaõpetaja Tarmo Karon. Ja praegugi õpetan üheksandat aastat matemaatikat ja füüsikat Tallinna Heleni Koolis. Usun siiralt, et olen häid mõjutusi saanud õpetajatelt Pilt-ist ja Karon-ist.
Samuti ei saagi ümber ega üle minu klassijuhataja ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Luise Tamm-est, kes nägi meiega väga palju vaeva... Usun, et minu klassikaaslased on minu väitega nõus, kui õpetaja Tamm püüdis minu kaaslasi panna eesti keelt ja kirjandust armastama. Minule ei olnud tol ajal selline mure võõras. Mina olin suur raamatukoi, ahmisin kirglikult kõike... Olen tagantjärele tänulik õpetaja Tamme kannatlikkuse eest, et ta ei pannud pahaks, et mina rääkisin kaaslaste eest vahetpidamata...
Sport oli meie kooli õpilaste hulgas suure au sees. Mäletan siiamaani, et kehalise kasvatuse tundidel oli suur tamp peal. Praegu mõistame, et peame õpetajatele Tiiu-Reet Künnapas-ele ja Ain Aas-ale tänulikud olema, et oleme tänagi kohusetundlikud, vastupidavad ja mis peamine – oleme hea tervise juures ja suudame tööd rügada...
Kultuuri- ja kasvatustöö oli Porkuni Koolis hästi korraldatud. Minule usaldati mitmeteks aastateks kuni kooli lõpetamiseni õpilaste omavalitsuse juhtimine, samuti ei saa mainimata jätta, et samas olin ka õpilaste komsomoli sekretär.
Meelde jäid isetegevused „Tuhkatriinu“ ja „Punamütsike“, kus mängisin vastavalt printsi ja hunti. Õpilastele ja loodetavasti paljudele õpetajatele meeldisid õpilasaktiivi organiseeritud üritused nagu näiteks naistepäevad, meestepäevad, kadri- ja mardisandid, nääripeod, ... Meenutan neid aastaid tänutundega, sealt sain väga tugeva elukooli... Suure tänud kooli tollasele juhtkonnale!
Olgugi kuidas nende aastatega oli, kui mina jätsin kedagi mainimata, tegelikult on kõik inimesed minu südames kindlas kohas. Porkuni Kool oli ja on minu mälestustes väga kallis, sest sinna läksid minu parimad aastad murede ja rõõmudega...
Tiit Papp
21.11.2009
PS! Kuigi seda ei tohi vist veel kellegile näidata, tean ma, et keegi mu blogi eriti ei loe ja saan seda siia panna, et kui kusagil igavust tunnen ja loen seda!
Peatun Porkuni kooli õpiaastate meeldejäävatel seikadel, mis on jäänud mulle eredalt meelde. Tõsi on see, et palju aastaid on mööda lennanud ja paljud mälestusseigad on hämarusse vajunud...
Tulin suhteliselt hilja kaheksaaastaselt Porkuni kooli, mäletan siiamaani, et mulle avaldas väga suurt muljet Porkuni kaunis ja hoolitsetud loodus järvekeste ja saarega. Minu jaoks olid võimsad hooned – mõisahoone ja koolimaja - , kuna ma polnud tol ajal veel kokku puutunud suurekaliibriliste majadega, sest mina olin pärit Türi väikelinnast. Samuti jäi mulle meelde üks värvikas seik, kui minu kasuema pidi õmblema minu isiklikele pesudele numbreid - 3. Natuke hiljem sain aru, et igal lapsel oli oma isiklik number, mille järgi saadi pestud pesu tagasi anda...
Mina ei olnud just argade killast, kuna olin suhelnud, mänginud ja pättusi teinud paljude väikelinna kuuljate lastega, aga siiski olin esimesest koolipäevast kohutatud ja imestunud, et minu ümber siblis palju lapsi vehkivate kätega. Samuti vaatasin uste vahelt suurekasvulisi poisse ja tüdrukuid, kes ka suhtlesid omavahel kätega vehides. See oli minu esimene kokkupuude viipekeelega, niipalju kui minu mälu ei peta, õppisin kolme päeva pärast teiste lastega algelises viipekeeles suhtlema...
Ma ei mäleta esimesi kooliaastaid eriti hästi, need lendasid minu silme eest kiiresti läbi, aga mäletan väga hästi esimest õpetajat Vaike Thalfeldt’i, kes õpetas meid lugema, kirjutama, arvutama ja hääldama. Kui vaatan esimesi tunnistusi (kõik tunnistused on mul kodus hoolega hoitud), siis mina ei hiilanud heade hinnetega. Olin tollal paras ulakas poiss...
Meelde tuleb üks huvitav seik. Meie poiste magamistoad asusid saali parempoolsetes tubades, poisid mürasid ja pidasid padjasõda. Tolleaegne direktor Viktor Kuriks elas perega lossi parempoolses tiivas, siis meie ei osanud arvatagi, et müra võis kosta sinna... Tollal meie kartsime ja tundsime aukartust direktori ees, kelle kuju välistas rääkimise või vasturääkimise... Direktor pani meid – kõiki poisse - vestibüüli nurka. Meie värisesime kui haavalehed, kuid meie ei andnud millegipärast kaaslasi välja. Tunniajaline nurgas seismine murdis mõningaid poisse ja need läksid süü üles tunnistama, mille järel lasti meid magama...
1970. aastal neljandas klassis õppides haigestusin raskelt luutuberkuloosi, mis tabas minu vasakut puusa, ei saanud valust liigutada jalga. Siis pandi mind voodirežiimi. Ühel ööl tahtsin minna tualetti, mis asus tollal lossi vasakpoolses tiivas, kuid mina ei saanud liikuda, roomasin läbi poiste magamistubade saali, kus mind tabas üllatus – direktor Kuriks oli minu ees hommikumantlis. Ta võttis minu sülle ja viis tualetti ning pärast tagasi voodisse. Siis mõistsin, et direktor Kuriks oli väga erakordne ja inimlik inimene.
Kui tagasi vaadata hilisemaisse kooliaastaisse, siis paljud õpetajad olid väga markantsed isiksused, kes püüdsid meile õppematerjale värvikalt ja kujundlikult õpetada niipalju kui nõukogude aja olud võimaldasid.
Direktor Viktor Kuriks õpetas kooli juhtimise kõrvalt ka meile geograafiat. Maateaduse õppimine oli iseenesest natuke igav, pidime õppima erinevate maade nimesid, jõgesid-järvesid-meresid, mäestikke, kliimat, loomastikke jne. Mis oli tema tundide juures kõige põnevam - ta tõi peaaegu igaks tunniks teemakohaseid välismaiseid värvilisi pildialbumeid, mida oli meil õpilastel väga põnev vaadata ja uurida. Kuuldavasti kulutas ta oma sissetulekutest abikaasa vastuseisust hoolimata suure summa välismaistele pildialbumitele...
Samuti on mulle jäänud unustamatud ajalootunnid, mida andis ajalooõpetaja Tiiu Jesse. Ta tassis samuti rikkalikult illustreeritud raamatuid ja teoseid tundidesse.
Niipalju kui olin oma mäletamise mööda umbes 15 või 16 aastane, tuli meie kooli Kaljo Pilt direktoriks. Uus direktor alustas koolis ulatuslikke remonttöid. Meelde jäid uus spordiväljak ja mänguväljakud... Samas õpetas ta ka meile füüsikat.
Mulle hakkas matemaatika oma eheduses ja loogilisuses meeldima, kui tuli meie kooli uus matemaatikaõpetaja Tarmo Karon. Ja praegugi õpetan üheksandat aastat matemaatikat ja füüsikat Tallinna Heleni Koolis. Usun siiralt, et olen häid mõjutusi saanud õpetajatelt Pilt-ist ja Karon-ist.
Samuti ei saagi ümber ega üle minu klassijuhataja ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Luise Tamm-est, kes nägi meiega väga palju vaeva... Usun, et minu klassikaaslased on minu väitega nõus, kui õpetaja Tamm püüdis minu kaaslasi panna eesti keelt ja kirjandust armastama. Minule ei olnud tol ajal selline mure võõras. Mina olin suur raamatukoi, ahmisin kirglikult kõike... Olen tagantjärele tänulik õpetaja Tamme kannatlikkuse eest, et ta ei pannud pahaks, et mina rääkisin kaaslaste eest vahetpidamata...
Sport oli meie kooli õpilaste hulgas suure au sees. Mäletan siiamaani, et kehalise kasvatuse tundidel oli suur tamp peal. Praegu mõistame, et peame õpetajatele Tiiu-Reet Künnapas-ele ja Ain Aas-ale tänulikud olema, et oleme tänagi kohusetundlikud, vastupidavad ja mis peamine – oleme hea tervise juures ja suudame tööd rügada...
Kultuuri- ja kasvatustöö oli Porkuni Koolis hästi korraldatud. Minule usaldati mitmeteks aastateks kuni kooli lõpetamiseni õpilaste omavalitsuse juhtimine, samuti ei saa mainimata jätta, et samas olin ka õpilaste komsomoli sekretär.
Meelde jäid isetegevused „Tuhkatriinu“ ja „Punamütsike“, kus mängisin vastavalt printsi ja hunti. Õpilastele ja loodetavasti paljudele õpetajatele meeldisid õpilasaktiivi organiseeritud üritused nagu näiteks naistepäevad, meestepäevad, kadri- ja mardisandid, nääripeod, ... Meenutan neid aastaid tänutundega, sealt sain väga tugeva elukooli... Suure tänud kooli tollasele juhtkonnale!
Olgugi kuidas nende aastatega oli, kui mina jätsin kedagi mainimata, tegelikult on kõik inimesed minu südames kindlas kohas. Porkuni Kool oli ja on minu mälestustes väga kallis, sest sinna läksid minu parimad aastad murede ja rõõmudega...
Tiit Papp
21.11.2009
teisipäev, 17. november 2009
esmaspäev, 2. november 2009
rootsi trip. 18 - 25. 10 . 09 - unustamatu!
Rootsisse sõitsin põhimõtteliselt esimest korda elus, naudides kõige kallima sõbranna seltsi, pakkus see reis minule väga palju, muutes mind paremaks inimeseks. ma loodan!
Jely, sinule jään eluks ajaks väga tänulikuks! Sinuga koos reisimine on üks minu parimaid ja lõbusamaid tegevusi! Naudin iga hetk sinu seltsis olemist, sinuga koos naerda, sinuga nalja teha, sinuga uusi kohti avastada. Parim reisikaaslane! Armastan sind, kallis sõbranna!
Arash, sind ma ei suuda unustada, isegi kui vanaks jään. Tänu sinule muutsin "vist" oma mõttemaailma, oma vaateid. Tänu sinule tunnen nüüd end palju targemana, enesekindlamana. Esimene kohtumine sinuga oli väga võrratu kogemus, aitäh selle nädala eest! Kalliks oled saanud lühikese aja jooksul ja loodan,et kohtume peagi! :)
Afshin, sind küll! Nii vallatut meest ma pole elus veel kohanud, kes koguaeg naerataks ainult. Aasta aega sinuga tuttav olnud ja esimene kohtumine, vau, olid see, kes olid ka virtuaalmaailmas - võrratu isik + hooliv! :)
Ashkan - Oi, kuidas nüüd sind iseloomustada, kas rasket,samas armsat inimest või valetada endale,et olid super? Nii hea,et saime kohtuda peale 2 kuulist tutvust. Tõeline lõvi olid ja oled! No, elus kohtab ikka tõelisi lõvisid, sina oled üks neist, aga päevad möödusid ju ikkagi lõbusalt, mõnus olid ja oled :)!
Heidi ja Ari - teiega oli nii hea mõned päevi koos veeta! Naudisin teie seltsi täiesti väga ja teie seltsis sain puhata vallatutest inimestest. Jään teid igatsema ja loodan niipea veel kohtuda!
Marianne - 63 aastane naine, ma ei usuks! Nii võrratu isiksus, õpetas mule nii mõnda kui ka nõnda! Loodan,et meie teed ristuvad veel varsti!
Stochkolm on öösiti väga kaunis, tahan sinna, aga varsti! :)
Igatsedes teid,
http://www.youtube.com/watch?v=owaXDmZe7Yw/
Jely, sinule jään eluks ajaks väga tänulikuks! Sinuga koos reisimine on üks minu parimaid ja lõbusamaid tegevusi! Naudin iga hetk sinu seltsis olemist, sinuga koos naerda, sinuga nalja teha, sinuga uusi kohti avastada. Parim reisikaaslane! Armastan sind, kallis sõbranna!
Arash, sind ma ei suuda unustada, isegi kui vanaks jään. Tänu sinule muutsin "vist" oma mõttemaailma, oma vaateid. Tänu sinule tunnen nüüd end palju targemana, enesekindlamana. Esimene kohtumine sinuga oli väga võrratu kogemus, aitäh selle nädala eest! Kalliks oled saanud lühikese aja jooksul ja loodan,et kohtume peagi! :)
Afshin, sind küll! Nii vallatut meest ma pole elus veel kohanud, kes koguaeg naerataks ainult. Aasta aega sinuga tuttav olnud ja esimene kohtumine, vau, olid see, kes olid ka virtuaalmaailmas - võrratu isik + hooliv! :)
Ashkan - Oi, kuidas nüüd sind iseloomustada, kas rasket,samas armsat inimest või valetada endale,et olid super? Nii hea,et saime kohtuda peale 2 kuulist tutvust. Tõeline lõvi olid ja oled! No, elus kohtab ikka tõelisi lõvisid, sina oled üks neist, aga päevad möödusid ju ikkagi lõbusalt, mõnus olid ja oled :)!
Heidi ja Ari - teiega oli nii hea mõned päevi koos veeta! Naudisin teie seltsi täiesti väga ja teie seltsis sain puhata vallatutest inimestest. Jään teid igatsema ja loodan niipea veel kohtuda!
Marianne - 63 aastane naine, ma ei usuks! Nii võrratu isiksus, õpetas mule nii mõnda kui ka nõnda! Loodan,et meie teed ristuvad veel varsti!
Stochkolm on öösiti väga kaunis, tahan sinna, aga varsti! :)
Igatsedes teid,
http://www.youtube.com/watch?v=owaXDmZe7Yw/
vaikselt...
istun siin, õismäel. Naudin esimest korda siin üksindust... mõeldes kõigile. ajadele. asjadele. inimestele.
Küünal põleb siin nii vaikselt, ümberringi on vaikus, ei, mitte helid.. ma ju ei kuule, aga see vaikus, mida naudin, te ei mõistaks seda... seda ma tean.
Te ei näe mu sisse, minu sisemist maailma! ajad on muutunud, mina olen muutunud. teie olete muutunud või on ainult minu mõttemaailm muutunud? tunnen end vanemana, kui 21. miks? ma ei oska leida vastust... kas mõtlemine on mõjutanud minu kohtumised vanemate inimestega? Või olen ma lihtsalt muutunud? Tahan seda, mida keegi mulle võimaldada ei suuda... see on sõnult seletamatult raske... tahan ainult armastust, hoolivust, mõistmist, sallivust - seda kõike pole mitte kellegil, ei isegi minul.
Naudides küünla lõhna, sulan ma enda sisse ja ...
Hingede päev, miks see küll omab tähtsust nüüd mu elus? kuna täna saan mõelda vaikselt neile inimestele, keda oma elus väga armastan ja kelle lähedust kõige rohkem tunnen...
See on minu vanaema, tema lähedust olen täna tundnud terve õhtu, peale seda, kui tema hauale küünla panin. Ta tõi mulle täna rahu ja rõõmu, puhkust! Vanaema, sind igatsen väga... loodan,et kunagi näen sind!
Küünal põleb siin nii vaikselt, ümberringi on vaikus, ei, mitte helid.. ma ju ei kuule, aga see vaikus, mida naudin, te ei mõistaks seda... seda ma tean.
Te ei näe mu sisse, minu sisemist maailma! ajad on muutunud, mina olen muutunud. teie olete muutunud või on ainult minu mõttemaailm muutunud? tunnen end vanemana, kui 21. miks? ma ei oska leida vastust... kas mõtlemine on mõjutanud minu kohtumised vanemate inimestega? Või olen ma lihtsalt muutunud? Tahan seda, mida keegi mulle võimaldada ei suuda... see on sõnult seletamatult raske... tahan ainult armastust, hoolivust, mõistmist, sallivust - seda kõike pole mitte kellegil, ei isegi minul.
Naudides küünla lõhna, sulan ma enda sisse ja ...
Hingede päev, miks see küll omab tähtsust nüüd mu elus? kuna täna saan mõelda vaikselt neile inimestele, keda oma elus väga armastan ja kelle lähedust kõige rohkem tunnen...
See on minu vanaema, tema lähedust olen täna tundnud terve õhtu, peale seda, kui tema hauale küünla panin. Ta tõi mulle täna rahu ja rõõmu, puhkust! Vanaema, sind igatsen väga... loodan,et kunagi näen sind!
Tellimine:
Postitused (Atom)